Maakad ei väärigi uhkeid asju
Mulle ei meeldi koristada. Välja arvatud siis, kui ma pean midagi muud olulist tegema, näiteks eksamiteks õppima - mida ma pole enam ammu teinud, sest ma lõpetasin ülikooli mitu-setu aastat tagasi. Seega pean aeg-ajalt vastumeelselt koristama. Kuna meil on koer, kellel on karvavahetus kaks korda aastas - jaanuarist juunini ja juulist detsembrini - näeb see aeg-ajalt rohkem välja nagu igapäevane tegevus.
Olen päris paljusid asju proovinud, et koristamist hõlpsamaks muuta. Kõige suurem ja parem investeering on olnud robottolmuimejasse. Imeline seadeldis. Panen telefonist tööle ja urrab iseseisvalt kõik toad läbi, välja arvatud vannituba, mille ukselävest ta üle ei saa. Ei kujuta enam elu ilma robottolmuimejata ette. Kindlasti asi, millesse olen valmis investeerima.
Kuna vannitoa ukselävest robot üle ei saa, siis vannituba koristasin ma harvem. Miks? Sest selleks pidin ma kuskilt kapisügavusest välja koukima suure kobaka juhtmega tolmuimeja - sellise, millel on rattad ja paak ja pikk kolisev toru ja voolik, mis läheb keerdu. Oli mingi spetsiaalne loomapidajate mudel, mis peaks kõik karvad üles leidma. No ma ei tea. Minu arust imeb end lihtsalt põranda külge kinni ega taha edasi liikuda ja kraabib põranda ära. Lisaks on jube raske ja kobakas ja pole kuskile panna. Mitte ei kutsu kasutama.
Niisiis panin kunagi oma kingisoovide nimekirja varstolmuimeja. Kuna peikal sai villand sellest, et mina pigistasin silmad kinni ja tema pidi alati koristama vannituba ja muid nurgataguseid, kuhu robot ei ulatanud, siis ühel sünnipäeval otsustas ta mu soovi realiseerida. Valis oma maitse järgi. Valis kõige uhkema.
Mulle oleks suvaline junn ka sobinud - peaasi, et oleks kerge -, aga kuna peiks valis endale sobiva, siis on ootamatu boonus see, et nüüd ta käib regulaarselt varstolmuimejaga ringi, nägu peeretab peas, ja imeb tube. Kas pole tore!
Elu nagu filmis.
Aga siis ma kolisin maale
Või noh, kas just kolisin, aga proovin siin rohkem aega veeta. Kuni tuleb lumi, mida ei läbe lükata, või pori, mille peni tuppa tassib.
Igatahes praegu olen siin. Ja siia on pagendatud ka see näkane suur kobakas juhtmega tolmuimeja. Pluss iidvana Roomba, mis jääb isegi sirgel põrandal kinni. Mitte, et asi oleks selles, et meie põrandad on tegelikult kõverad ja künklikud, nii et kui pudeli välisukse juures külili asetad, siis see veereb otse vannituppa. Või selles, et Roomba proovis kunagi teiselt korruselt alla hüpates enesetappu teha, aga mu äärmiselt nupukas ja natuke jonnakas elukaaslane keeldus teda maha kandmast ja putitas jälle üles, aga seetõttu lonkab Roomba nüüd üht jalga nagu vigane pruut.
Igatahes see näkane kobakas voolikuga tolmuimeja on ka siin. Ennemini ma upun tolmurullide kätte, kui selle koridorinurgast välja kisun ja teisele korrusele lohistan. Kui, siis ainult selleks, et temagi saaks sealt “kogemata” enesetappu teha.
Minu õnneks (ja võib-olla isegi rohkem mu peika õnneks, sest ma olen avastanud, et minu tolmurulli-taluvuslävi on üsna kõrgele aetud) juhtusin ühel ilusal hiljutisel päeval Dysoni “tagasi kooli” kampaania peale, kust leidsin allahinnatult varstolmuimeja, mis mulle meeldis ja mis oli end meie linnakodus juba tõestanud. Ja eelkõige - millega peika rõõmuga koristab. Mõeldud-tehtud, sest mõni valu on lihtsalt piisavalt valus, et kukruraudu paotada. Esitasin tellimuse ära. Tellisin kullerduse otse maale ja jäin põnevusega oma uut mänguasja ootama.
Ootusärevus
Esimene ohumärk oleks pidanud olema mustmiljon e-kirja kullerifirmalt. Ausõna, neid tuli mingi 40 tükki - sisuga, et oleme registreerinud paki koodiga XXXX või YYYY või ZZZZ jne. Mõtlesin, et kena küll, registreerivad iga lisavidina eraldi pakina: laadija, aku, paak, vars, otsik, teine otsik, kasutusjuhend… Peab ikka viitsimist olema.
Lubatud oli kohaletoimetamine 3-5 päevaga. Viienda päeva õhtul tuli kiri:
Arusaadav. Ikka juhtub, eriti kui on suur allahindluskampaania. Kuna kiri palus ilusti klienditoega mitte kontakteeruda, siis ma seda ka ei teinud. Milleks. Ütlesid ju, et varsti saadab kullerfirma jälgimiskoodi ja peagi ongi mu pakk ukse taga ja saan diivani karvapallide alt välja kaevata.
Siis aga tuli järgmisel päeval, mis oli ühtlasi laupäev, mil Dysoni klienditeenindus ei ole kättesaadav, säärane kiri:
Kogu mu elevus asendus pettumuse ja segadusega. Kuna ma koristada saan? Mis andmed puudu olid? Miks nad minult täpsustust ei küsinud, selmet tellimus tühistada?! Ja üleüldsegi - kus mu raha on?
Pärast üht tusast ja tolmust pühapäeva ning kesiste valikuvariantidega vestlusrobotiga vestlemist õnnestus mul lõpuks esmaspäeva hommikul WhatsAppi kaudu kätte saada lihast ja luust inimene nimega…
Rahul
Jah, just nii. Ainult, et mina polnud selleks hetkeks enam üldse rahul. Ja vestlus Rahuliga ainult suurendas mu rahulolematust, sest:
-
Kõigepealt ma kirjutasin robotile ilusa proosa sellest, mida ma teada tahan. Siis pidin valima etteantud valikutest, mis ei viinud mitte kuskile. Tagatipuks pidin inimesest agendile uuesti selgitama, miks ma nende poole pöördun.
-
Rahul rääkis iseendale vastu, öeldes algul, et tellimus tühistati pooliku makse tõttu. Siis aga ütles, et tema tegelikult üldsegi ei näe nende süsteemis maksestaatust. Pani kohe kõik alarmid helisema, sest, noh, rahaasjad. Pangakontol oli ilusti näha maha võetud täissumma.
-
Ilmselgelt oli mingi AI meievahelist vestlust tõlkimas. Nime järgi eeldan, et Rahul ei ole puhastverd eestlane, vaid pigem kuskilt Indiast. Lisaks kõlasid Rahuli lausekonstruktsioonid ja keelekasutus nii kohmakalt, et emakeelena kõneleja nii ei räägiks. Mingi hetk tabasin selle mõjul endki jube veidralt oma emakeeles kirjutamast.
-
Rahul ei tahtnud sugugi selgitada, mis siis minu aadressi puhul neile ei meeldinud. Viitas ainult valele vormingule. Aga mis osa sellest? Ja kui ma sama aadressiga uue tellimuse teen, oleme ju samas kohas tagasi?!
-
Rahul pakkus nii abivalmilt, et vormistab uue tellimuse minu eest ja saadab mulle “turvalise makselingi”. Mis tundus käesoleval ajastul paras pettus, eriti seda kohmakat teksti lugedes. Ausalt öeldes näeb isegi Dyson Eesti veebileht pettuse moodi välja. Naljakas aeg, kui päris pettus näeb usaldusväärsem välja kui ametlik veebileht ja suhtlus.
-
Rahul katkestas meie WhatsAppi vestluse, kui palusin tal endale hetke aega anda, sest olin parasjagu pangaga kõnes, et maksestaatust kontrollida.
-
Rahul tahtis, et ma maksaksin tema kaudu tellimust esitades rohkem, kui on kirjas nende kodulehel. Otsigu lolli. Kümme eurot on maaka jaoks suur raha! Lisaks ei tahtnud Rahul ka mulle mu vaeva ja peavalu eest sooduskoodi anda.
-
Ma ei saanudki Rahulilt vastust, kuidas maainimesed peaksid endale Dysoni tooteid tellima, kui neil pole linna, mida ankeeti panna. Mina panin tellimusse linna lahtrisse ilusti oma küla nime, mis siis Rahuli sõnul muutus väärtuseks “ei ole ei ole”. Aga võib-olla see oli jällegi AI tõlkes kaduma läinud. Igatahes minu küla väärtust Dyson ei tunnista.
Sellest kõigest ma järeldan, et maakad ei väärigi selliseid uhkeid asju nagu Dysoni varstolmuimeja. Maakatel pole niikuinii raha, et seda endale lubada. Maakad pühkigu oma tolmurulle harja ja kühvliga.
Mida ma kogu sellest loost õppisin?
Mitte midagi. Panin aga uue tellimuse sisse, seekord linnaaadressiga. Aga halb maitse (ja tolmurull) jäi suhu ning siiralt loodan, et ma ei pea enam kunagi Dysoni klienditeenindusega kokku puutuma.
Libista paremale-vasakule, et minu ja Rahuli vestlust lugeda:
