Uhhuuhu delulu
Riskides kõlada pisut metsa poole, tahan jagada oma kogemust teemal mõtte jõud. Manifesteerimine. Energia. Võnked ja vibratsioonid.
Ma ei tea, miks ma vabandan ja tunnen häbi, et räägin teemadel, mille kohta mõni võib öelda, et oi, ta on puhta nupust nikastanud ja loogika maha jätnud. See ei peaks nii olema. Mitu asja võivad korraga tõesed olla - loogika ning loodusseadused ja veel tundmatud energiaseadused, algosakeste vahelised võnked, mis töötavad meile arusaamatul moel. Päeva lõpuks ei lähe mulle korda, mida teised arvavad. Oluline on see, millesse ma ise usun. Minu enda kogemus. Kes ei taha, ei usu. Mina kedagi veenma ei hakka.
Kõik sai alguse sellest, et sattusin lapsena “The Secret” filmi ja raamatu otsa. Miskitmoodi. Vist läbi tädi, kes on tõestatult natuke metsa poole, mis teebki ta ägedaks. “The Secret” põhineb külgetõmbeseadusel (Law of Attraction) - sarnane tõmbab sarnast ehk millele sa keskendud, see sinuni jõuab. Mõtled heale, meelitad ligi veelgi enam head. Keskendud halvale, siis valmistu veelgi rohkemateks halbusteks.
Praktiseerisin seda lapsena põgusalt. Edukalt näiteks olümpiaadide puhul. Kujutasin ette, et saan esikoha, ja saingi. “Aga Eva, tõenäoliselt sa nägid ikka vaeva ja võitsid, sest sa tegid korralikku eeltööd.” Jah, võib-olla. Tõenäoliselt. Aga ma olin ka vastamisi maakonna parimate peadega. Noormehega, kelle kodu oli kakskeelne. Kelle üks emakeel oli inglise keel. Versus mina, kes ma kodus inglise keelt ei puhkanud. Päeva lõpuks see pole ka oluline. Oli see võlujõud või korralik ettevalmistus - tulemus oli toodud.
Proovisin ka igasugu muid asju ette kujutada - rikkusi, uhkeid maju -, aga kuna need polnud nii noorele lapsele relevantsed, siis kaotasin peagi huvi.
Elu jooksul olen aeg-ajalt manifesteerimisega mänginud, kui tunnen, et tahan midagi saada või kuskile jõuda. Üksvahe mõtlesin, et tahan elada autoelamus. Enne magamaminekut sulgesin silmad ja kujutasin ette oma käsi ümber kaubikurooli. Kuidas pargin oma bussi kuskile loodusesse, tõusen istmelt, pööran ümber, astun paar sammu bussi tagaosas olevasse kööki, teen endale süüa. Siis tõmban voodi lahti ja pikutan. Mängin õues koeraga. Sest üks korralik koer peab ikka van life‘iga kaasas olema. Päris välja ehitatud bussi mul veel ei ole, aga möödunud sügisel jõudsin miskitmoodi kaubiku ostmiseni. Nii, et algus on tehtud. Päris kabe ka teine. Kui ainult peiks poleks seda endale tööautoks varastanud.
Kaugtööd manifesteerisin ka. Kujutasin ette, kuidas teen tööd Saaremaalt. Või Hispaaniast. Kuskilt mujalt kui kontorist. Seda oli üsna keeruline ette kujutada, sest kuidas visualiseerida vabadust? Aga kuidagi tõi universum minuni töökuulutuse. Reaalselt kukkus sülle. Või noh, postkasti. Valdkond mulle tuttav, ametikoht minu profiiliga sobituv, ettevõtte kaugtööd toetav. Kandideerisin. Ja kogu kandideerimise protsessi vältel kujutasin ette, et ma juba olen seal tööl. Sõpradele tutvustasin end kui Eva, tehniline projektijuht RSIs. Palju ei puudunud, et oleksin ka LinkedIn’is ametikohta ära muutnud. See oleks huumor olnud - enne lahkumisavalduse sisse andmist.
Nüüd, möödunud nädalal sain läbi juhuse teada, et seda lähenemist nimetatakse eeldusseaduseks (Law of Assumption). Selle kohaselt elad, käitud, mõtled ja tunned, nagu su soovitu oleks juba reaalsus. Kuna su teadvuses on see juba tõsi, muutub välismaailm sellele vastavaks.
Mis on Law of Attraction’i ja Law of Assumption’i erinevus - ega ma täpselt aru saagi. Internet väidab, et Law of Attraction’i puhul:
- Käitud nagu magnet, mis tõmbab universumist seda, millele keskendud.
- Töötad teadlikult selle kallal, et oma võnkeid läbi tänulikkuse ja postiivse mõtlemise ‘kõrgemaks’ muuta.
- Protsessi keskmes on soov, tahtmine, visualiseerimine, universumilt küsimine ja ootele jäämine.
- Ütled endale näiteks: “Ma kujutan ette oma unelmate kodu ja mõtlen positiivselt, nii et universum toob selle kuidagi minuni.”
Law of Assumption’i puhul jällegi:
- Oled looja rollis ja omad ise kontrolli, mitte ei sõltu universumist.
- Elad ja käitud, nagu soovitu oleks juba reaalsus, misjärel füüsiline maailm hakkab seda peegeldama.
- Ütled endale: “Ma eeldan ja tunnen, et ma juba oman oma unistuste kodu. Kuna see on fakt minu teadvuses, peab pärismaailm seda peegeldama.”
Poteito, potaato. Minu arust üsna sama. Loogiline seletus on tõenäoliselt, et kui millessegi uskuda, hakkame alateadlikult vastavalt tegutsema, mis viibki lõpuks eesmärgini. Aga kui töötab, siis vahet pole, kumb seadus rakendub või kuidas - peaasi, et asjad liiguvad minu soovitud suunas ja minu kasuks.
Igatahes üle nädala tagasi jäi peika haigeks. Mingi ülemiste hingamisteede viirus, võib-olla koroona. Köhis, tatistas, kurk oli valusam kui eales varem. Ja me olime parasjagu maal, kus meil on ainult üks tuba ja ninapidi koos, kui me just õues ei ole. Magasime küll toa eri nurkades ja tuulutasin igal võimalusel. Kõigi olude kiuste ei hakanud ta tõbi mulle külge. Korrutasin endale, et sitt sita külge ei hakka ja mina haigeks ei jää. Äi jäi küll. Kui peiks oli teise Eesti otsa põgenenud, käisin äia-ämmaga koos saunas. Siis korraks kahtlesin, et äkki saan endale ka midagi külge - ikkagi väike ruum. Kui poleks kahelnud, küllap siis oleks täiesti minust mööda läinud ka. Aga kuna ma korra kahtlesin, siis sellest piisas. Ülejärgmisel päeval oli veidi kahtlane olla ja päev pärast seda olin tatine. Enam ei mäleta, mis viis mu juutuubi otsima ja kuidas ma täpselt selle videoni jõudsin, aga midagi sealt videost kõnetas. Pealegi - mida mul kaotada oli?
Esiteks muutsin oma keelekasutust ja mõtteid - ma pole haige, ma tervenen. Ma olen terve.
Korrutasin endale erinevaid mantraid, a la “ma olen terve”, “mu immuunsüsteem on tugev”, “ma ei ole kunagi haige”, “ma ei mäletagi, millal ma viimati tõbine olin”, “peaksin haiglas töötama, kuna miski ei hakka mulle külge”.
Enne magamaminekut ja suvalistel hetkedel sulgesin silmad ja kujutasin ette, kuidas olen täiesti terve ja toimetan aias ringi, teen joogat, arvutitööd, korjan rannast adru, jalutan koeraga pikki tiire - asjad, mida ma oleksin muidu teinud.
Ühel ööl uinudes panin isegi mantrad unejutuks jooksma.
Kehal lasin puhata, aga mitte nii, et ta tunneks, et olen voodirežiimil. Mõõdukalt.
Asi päädis sellega, et mu tervenemine piirdus ainult väikse ninakinnisuse ja nohuga. Ei kurguvalu, ei palavikku, ei köha, ei suremist. Tavapärase nädalase või pikema virelemise asemel oli nohu kadunud kõigest mõne päevaga ja minul kogu aja vältel võrdlemisi hea ja energiline olla. Sellist asja pole mul varem olnud. Nagu vanarahva tarkus ütleb - kui nohu ravid, saad terveks nädalaga, kui ei ravi, siis seitsme päevaga. Ma lisaks sinna otsa, et kui kujutad ette, et sul üldse nohu pole, siis polegi.
Olgu, mis ta oli - sellist manifesteerimist tahan kindlasti veel proovida. Eriti tervise kohta, kuna tervis on kõige alus.
Viimastel aastatel on minu mantra olnud, et kõik on minu kasuks kaldu: “Everything is rigged in my favour”. Mul on telefonis meeldetuletus - iga päev kell 11:11 teeb mu telefon kõll ja mu mõttest käib läbi “everything is rigged in my favour”. Kui midagi läheb hästi, kinnitan seda lausega “everything is rigged in my favour”. Kui midagi läheb pealntäha halvasti, sisendan endale, et “everything is rigged in my favour” ja et see tähendab hoopis midagi head. Ma siiralt usun, et see on minuni toonud selle pika nimekirja asjadest, mille üle tänulik olla.
Ja kuigi ma algul ütlesin, et ma kedagi veenma ei hakka, siis… mida sul kaotada on, kui proovid oma mõtteid muuta?