dog

Läksin pärast pikka eemalolekut kontorisse. Mul oli puhkus. Siis jäin haigeks: shits and snots. Fun times. Ühesõnaga, pea kolm nädalat mind kontoris ei nähtud. Ja ka täna oli meil naistepäeva auks ettekanded ehk virvendasin töökohal minimaalselt.

Ühel kolleegil õnnestus mul siiski sabast kinni saada. Sest me olime mõlemad naistepäeva ettekannetel. Uuris, kas midagi on muutunud selle koha pealt, kuidas ma kontorisse suhtun. Nope. Same old. Uurisin temalt vastu.

Ta ütles, et tal on väga raske.

Nad olid veidi aega tagasi omale väikse koera võtnud. Mees tahtis koera, naine tahtis kassi. Niisiis tegid kompromissi ja võtsid väikese koera. Ta jagas, et ta ei oleks uskunud, kui haprad pisikesed penid on. Nende oma oli juba teist korda oma jala murdnud. Vaene loom. Kolleeg tundis süüd, sest ta kas on kontoris ega saa oma koeraga kodus olla, teda jälgida ja veterinaari juurde viia või tal on ebamugav öelda, et ta on jälle koera pärast kodus.

Mitte, et ta peaks kogu osakonnale põhjendama, miks tal on vaja kodukontorist tööd teha. Paraku selline pinge tekib, kui ühest küljest ütleb eeskiri, et kontoris peab käima, teisest küljest jagavad tiimiliikmed regulaarselt põhjendusi, miks nad ei saa tulla. Proovi siis öelda: “Ma teen täna kaugtööd.” Punkt. Kõik. Finito. Ei mingit selgitust. On ju kummaline?

Aga ei peaks olema. Sest kui töö saab tehtud, siis mis seal vahet on, kas, kuna, kus ja miks ma olen.

Minu ülemus on mulle öelnud, et on okei, kui ma ainult temale põhjendan. Kuid siiski on ebamugav.

Ja noh, loll on, kes põhjust ei leia.