Kevad küll ilmaga veel omajagu trikitab, aga esimesed sumisejad on juba liikluses ja iga tsiklisti hinge poeb äratundmisrõõm, kui autode vahelt vilksab ka mõni kaherattaline. Varsti on ööpäev läbi plusskraadid, tänavatelt pestakse talvetolm maha ja seltskond ratastel saab uue hingamise, sest talve läbi kogutud pinged saab nüüd lõpuks ka korralikult tuulde lasta. Sõna otseses mõttes…
𝗘𝘃𝗮 𝗠𝗮𝗿𝗶𝗮: 𝘁𝘀𝗶𝗸𝗹𝗶𝘀𝗼̃𝗶𝘁 𝗼𝗻 𝗻𝗮𝗴𝘂 𝘀𝘂𝗻𝗱𝗽𝘂𝗵𝗸𝘂𝘀 𝗮𝗷𝘂𝗹𝗲
Saaremaalt pärit ja IT-alal töötav Eva Maria Veitmaa alustab tänavu oma neljandat motohooaega. Tema sõnul on tsiklisõit nagu teraapia ning sundpuhkus ajule.
„Peamine põhjus, miks mina tsikliga sõidan, on selle teraapilisus. Olgem ausad – mootorratas pole meie kliimas just kõige praktilisem või mugavam transpordivahend ning tõenäoliselt oleks mõistlikum aastaringselt autoga sõita. Aga mind hoiab motomaailmas see, et tsikli seljas on ainus variant olla hetkes, sest alternatiiv on olla ribadeks kellegi esiklaasil! See on nagu meditatsioon ja pärast sõitu on alati isemoodi rahu sees,” räägib Eva.
Ta nendib, et seljakotina sõites tekib tal sama tunne. „Seljakotina on küll natuke rohkem ajumahtu mõtteid mõlgutada, aga vähemalt ei ole võimalik ninapidi ekraanis olla. Tegelikult peika BMW GS-i taga istudes saaksin telefoni näppida küll, aga ei taha, sest palju toredam on vaadata ilusat Eestimaa loodust… või piiluda autodesse!”
Erinevalt enamikest motoinimestest ei olnud Eval lapsepõlves tsiklitega mingit kokkupuudet ning pigem oli seda meelt, et tegemist on ohtlike pillidega. Ta meenutab, et oli põhikooliealine, kui naabripoiss sai rolleri ja tegi talle ühe sõidu. „Aga ma jäin kohe emale vahele ja mina mingit motopisikut sellest ka ei saanud. Liikusin aleviku vahel jalgrattaga edasi ja siis tegin juba autojuhiloa.”
Mõned aastad tagasi otsustas Eva elukaaslane, et tahab Evale mootorrattaga sõitu teha. „Avaldasin siis valjuhäälselt lapsepõlvest kaasa saanud kartust, et see on üks hirmus mõte,” sõnab neiu. „Lõpuks andsin alla ja ütlesin, et ainult sel juhul tulen temaga sõitma, kui mul on korralik turvavarustus. Alates kiivrist kuni saabaste ja kinnasteni. Ega toona valida väga ei osanud ning nüüd, kui ma juba ise ka sangas olen, olen nii mõnegi eseme parema vastu vahetanud.”
Kaaslase esimene ratas oli Yamaha Fazer, mille tagaiste polnud kõige mugavam. GS-i puhul on asi Eva sõnul hoopis parem. „Alguses pidi peiks mind sõitma kutsuma ja siis hakkasin juba ise manguma, et vii sõitma. Ega ta alati ei viitsinud ning nii tekkiski idee, et lahe oleks sõita koos, kahe mootorrattaga. Juulis vist sõidutas ta mind esimest korda ja sügisel olin juba koolis! Kuna aga talv tuli peale, sain juhiloa kätte kevadel,” meenutab ta.
𝗘𝘀𝗶𝗺𝗲𝗻𝗲 𝘁𝗲𝗲𝗹𝘁 𝘃𝗮̈𝗹𝗷𝗮𝘀𝗼̃𝗶𝘁 𝗸𝗼𝗵𝗲 𝗲𝘀𝗶𝗺𝗲𝘀𝗲𝗹 𝗵𝗼𝗼𝗮𝗷𝗮𝗹
Eva rattaks sai Kawasaki Versys, millega on ühelt poolt väga mõnus pikka maad sõita, aga teisalt on algajale veidi raske. „Käisin Eesti Motomatkajate Klubi korraldataval koolitusel MotoSurvivalil, kus saad aru, et kõike oled teinud valesti ja nii palju on veel õppida! Seal palusin näidata, kuidas ma oma ratta püsti saan, kui see peaks külili kukkuma. Seitse meest seisid ümberringi ja õpetasid, kuni tuli kaheksas ja ütles, et see on ju Versys – seda tavaliste meetoditega püsti ei saagi,” naerab Eva.
Samas korra on tal üksinda ratta püsti saamine ikkagi õnnestunud. „Esimesel hooajal sõitsin oma rumaluse tõttu teelt välja. Üks kurv osutus hoopis ristmikuks ja kuigi ühtki autot silmapiiril polnud, jooksis juhe kokku. Uperpallitasin läbi eurokraavi ja maandusin jalast lennanud saapa ning taamal pikutava mootorratta vahel keset põldu. Tänu korralikule varustusele olin terve, ainult kergelt muljutud. Ratas tundus ka enam-vähem. Piinlik oli ja ei tahtnud kedagi appi kutsuda. Kangutasin kuidagi tsikli püsti ja tegin südame ning jalgade värinal oma esimese maastikusõidu põllul, kuni leidsin kraavist üle viiva traktoritee. Alles siis helistasin oma noormehele, kes oli väga ehmunud ja aitas hiljem ratta kokku lappida.”
„Tegelikult sain sellest kukkumisest pöörase hirmu. Teine hooaeg algas nii, et iga liigutus ja pööre rattaga oli jube. Sõbrad püüdsid mind aidata ja õpetada, käisime koos sõitmas. Lisaks harjutamisele aitas mind see, et kirjutasin kogu loo detailselt oma blogis lahti! See aitas trauma läbi töötada,” jutustab ta.
Pärast kukkumisest ülesaamist on Eva sõnul jälle mõnus sõita. Ta kasutab motikat eelkõige tööl käimiseks, aga kulgeb suveõhtuti ka paari toreda sõpruskonnaga. Kuigi ilusa ilmaga on loomulikult mõnusam sõita, ei morjenda teda ka vihm. Eriti palju vett sai ta kogeda eelmise aasta motomatkal mööda Norrat, kuhu liiguti peikaga kahekesi ühel rattal. „Reis oli vahva, saime hästi hakkama ning GS-i taga istudes sain täiega nautida Norra lummavaid vaateid. Aga jah – meie matk sattus ajale, mil Norrat tabasid viimase 25 aasta suurimad sajuhood,” kõneleb ta.
Ta lisab, et tahaks ühel hetkel oma mootorrattaga samuti Euroopat avastama minna, aga veidi pelgab, mis saab siis, kui rattaga kodust kaugel midagi juhtub. Ja tegelikult on muidugi Eestis ka veel nii palju avastada. „Räägime kümne aasta pärast uuesti! Siis on mul kindlasti palju toredaid jutte motomatkadest, maastikusõidust ja erinevatest ratastest,“ kõkutab Eva lootusrikkalt
Eva Maria esimese kukkumiskogemuse kohta saad lähemalt lugeda siit: https://evamaria.info/kuidas-ma-poldu-kundsin-ja…/
Ja Norra matkast siit: https://evamaria.info/norra-ehk-teekond-mitte-paris…/
Ilmunud algselt TVC Motohotell Facebook’i lehel. Autoriks Gerli Proz.