Event

Nägin öösel unes, et olin tagasi gümnaasiumis. Meil oli ajaloo kontrolltöö. Ma ei olnud õppinud ega teadnud ühtegi vastust. Isegi see ei aidanud, et vastusevariandid olid ette antud. Samuti ei osanud ma midagi kirjutada lahtrisse “pane kõik kirja, mis eelmisest peatükist meelde jäi”. Ma pole kunagi ajaloos hea olnud. Mütoloogia mind lapsena huvitas, aga kõik sealt edasi ei pakkunud pinget. Unenäos proovisin spikerdada. Ärkasin kergendustundega, nagu ikka, kui sain tõdeda, et kooliaeg on ammu seljataga.

Teises unenäos olin oma alma materis TalTechis ettekannet tegemas, aga kõik mu hoolikalt ette valmistatud slaidid olid kuskile kadunud. Fail oli alles, aga sisu asemel olid looduspildid. Midagi taastada ei saanud. Proovi siis niiviisi ettekannet teha.

Ilmselgelt tegi alateadvus tööd, sest just TalTechi informaatika õppekava tutvustaval üritusel nimega INIT ma täna esinesingi. Üldjoontes läks hästi. Oma kogemusest on alati lihtne rääkida. Pluss, ma olin sama ettekannet juba paar aastat tagasi teinud. Ehk palju aega ei kulunud ka ettevalmistusele.

Küll aga tundsin päev enne, et ma olen vist veidi liiga vana peer, et järgmisel aastal esineda. Või siis pean ettekande sisu muutma. Mu ettekanne on väga ülikoolile keskenduv. Pean tõdema, et ma ei mäleta iseenda ülikooliajast enam suurt midagi. Teisalt ei mäleta ma ka, mida ma eile hommikuks sõin, nii et võib-olla see pole parim näitaja.

Rõhusin ettekandes sellele, et kuulajaskond end kuidagi halvasti ei tunneks. Nimelt oli mu ettekandes väga palju kooliväliseid tegevusi. Tõin need esile kui võimaluse saada eelis tööturul. Teisalt, kõik inimesed on erinevad ega pea nii palju taidlema. Mul lihtsalt oli toona vaba aega ja tahtmist.

Ja siis tuli Brita pärast mind rääkima. Jagas, kuidas teeb praegu töö kõrvalt eratunde, IT-konsultatsioone, on poole kohaga startupis ja ülikoolis abiks… Ja mul tekkis endal alaväärsuskompleks. Mõelda vaid, mida vaesed gümnasistid meid kuulates tunda võisid. Samas, kaks ägedat tädi. Loodetavasti oli inspiratsiooniks.