Kuidas ma põldu kündsin ja motogrupi lahku lõin

Hoiatus: oma vaimse tervise huvides on rangelt soovituslik mitte edasi lugeda, kui omad minuga veresugulust!

Kuidas ma üldse tsikli selga sattusin

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada 2020. aasta suvest, mil mu partner, kes oli lähiminevikus A-kategooria load teinud, hakkas mulle sisse käima, et ma võiksin ka sõita. Ma polnud kunagi mootorratta seljas istunud ja mulle tundusid need surmamasinad. Kõige lähem kogemus tsiklile oli, kui naabripoiss põhikooli ajal oma rolleriga mulle koolimäel sõitu tegi, ma emale vahele jäin ja peapesu sain.

Partneril olid aga head kutsikasilmad ja niisiis nõustusingi ma tema tsiklile seljakotiks istuma. Ühel tingimusel: mul peab seljas olema kõigi kaitsmetega täisvarustus. Kargutasime Motodepoost läbi, kus nõudsin müüjalt kõige turvalisemad riideesemed, mida tsikli seljas kanda. Tagantjärele tarkusena võin öelda, et need on kõik üsna ebamugavad. Eriti kiiver, mis röögib vastutuult hullemini kui Tallinki laeva mootoriruum. Uut varustust ostes on plaanis kindlasti rohkem eeltööd teha.

Olles end erinevate kaitsmetega ära polsterdanud nagu Michelini mehike, peputasin peiksi Yamaha tagaistmele. Algul ei saanud vedama, pärast ei saanud pidama. Kui esmalt pidi tema mind sõitma keelitama, siis hiljem käisin mina talle sisse nagu katkine leierplaat, et lähme sõitma ja tee mul sõitu. Jube vahva oli seal taga istuda, üks kämmal ümber juhi, teine tagaraamil, ja vaadata, kuidas maailm suurel kiirusel mööda vihiseb. Hakkas täitsa meeldima.

Järgmine loogiline samm oli ka endale A-kategooria lubade tegemine. Sain veel 2020. aasta viimasesse koolitussatsi, aga ARKi eksamini tol sügisel ei jõudnud. Kohad lihtsalt läksid nagu soojad saiad ja kuigi mul ila suunurgast tilkus, siis seda kaneelirulli mulle ei jätkunud. Lükkus kevadesse. Võtsin meenutuseks paar lisatundi, tegin eksami ära ja sain oma läikiva roosa kaardi kätte. See, kuidas eksamilt tagasi kooliplatsile sõites minu jaoks võõras juhendaja oma ebavajalike agressiivsete karjumistega mul igasuguse tsiklisõidu isu ära võttis, on juba omaette jutt, mida siinkohal laiendama ei hakka. Jäägu see lause lihtsalt narrimiseks.

Load igatahes said tehtud ja tsikkel oli juba sügisest olemas. Tundus teine küll algul liiga kõrge ja suur ja kohmakas, aga ausalt öeldes on ta praeguseks nii armsaks saanud, et üldse ei tahaks vahetada. Isteasend on mugav ja nagu üks motovennast parameedik Lasnamäe Olerexi tankuri juures sõnas, siis teisel hooajal foori taga enam niikuinii jalga maha ei pane. Ei pane kah, kui aus olla. Nagu koertegagi on iga ratas tubli suksu – hädad tulevad tihendist sadula ja lenksude vahel.

Kuidas ma põldu kündmas käisin

Minu häda sai alguse siis, kui olime seltskonnaga matkajärgselt liikumas. Nemad olid autodega, mina mootorrattaga. Mul läks aega, et pärast ujumist kogu oma uhke Michelini varustus selga saada ja tsiklile hääled sisse lüüa. Selleks ajaks oli enamus autodest juba minema kimanud ja mind tolmupilve jätnud. Tsikkel peaks ju aga ometi kiirem olema kui mingid pisikesed punnid! Mõtlesin, et küll ma neile järele jõuan. Piirkiirust ma tollel lookleval teel vaevalt ületasin, aga raudpoltkindlalt sõitsin kiiremini, kui oleksin võinud.

Päädis see kõik sellega, et üks kurv, mis ma arvasin kena kurv olevat, ei olnudki kurv – oli hoopis poolkurv. Tegelikult oli see ristmik ja kui minusugune algaja kalmaar sellest keset pööret aru sai, tegi mu kogenematu aju mingid ebanormaalsed kalkulatsioonid selle kohta, et mis oleks kui sealt oleks tegelikult hoopis auto tulnud. Mis sest, et silmapiiril polnud ühtki autot näha ja kui ratastega tädil till oleks, oleks ta omnibuss. Sellest piisas, et enesealalhoiuinstinkt käivitada ja tsikkel lollaka refleksi ajel kaldest välja lükata. Kõige hullem asi, mida rattur keset kurvi teha saab.

Seda, kuidas ma reaalselt teelt välja lendasin, oleks olnud tore hiljem kaamera pealt vaadata. Mäletan vaid, kuidas nägin kord taevast, siis maad, siis tsiklit, siis mulda ja olingi põllu peal lebamas, üks saabas natuke maad eespool ja suksu pire tagapool külili pikutamas. Tõenäoliselt kaevas esiratas end läbi Eurokraavi lennates pehmesse mulda kinni, viskas tagaotsa õhku ja nii me seal rattaga kahekesi uperpallitasime nagu vanaisa aluspüksid pesumasina trumlis. Kindlalt ei tea midagi, sest ma olin täiesti üksi ja kehavälist kogemust õnneks või kahjuks ei tekkinud.

Uhkus ja adrenaliin ei lubanud mul kedagi appi ka kutsuda. Otsisin oma kadunud saapakese üles ja sakutasin tsikli püsti. Autokoolis õpetatud meetod ei aidanud, sest katsu sa libeda muru ja lahtise mulla peal jalgadele tuge leida. Tõstsin selgade, jalgade, oma rammu ja püha vihaga ja tõstetud see masin sai. Edasi oli vaja põllult ära saada. Ümberringi oli sügav kraav. Tuldud teed pidi tagasi minek polnud variant ja mujalt oleks välja saanud vast ainult siis, kui ma oleks kuskilt talust mõne laua või platformi küsinud. Nagu ma juba ütlesin, kole piinlik oli seal keset põldu kükitada ja kuigi ma sisimas lootsin, et mõni prints valgel hobusel sõidab mööda ja pakub hädas neiule abikätt, siis ise nagu otsima ei kippunud. Ainus variant tundus olevat üle põllu põristada ja teises otsas traktorirajalt väljuda.

Maastikusõiduks polnud mul ei oskusi ega õigeid rehve, aga saare naise jonnakus ei tunne piire. Korjasin oma kodinad ja puruks jupid põllult kokku, nii palju, kui ma neid leidsin, ja hakkasin tasakesta podistades üle vagude veerema. Tundus, nagu ma oleksin kolm tundi üle selle põllu sõitnud, kirudes, värisedes ja torisedes. Kõige raskem osa oli kergelt ülesmäge rööpaline lõpukallak, kus ma tükk aega pusisin.

Kui ma lõpuks kindlale pinnale sain, parkisin tsikli ja hindasin kahjusid. Tsikli tagaots oli ripakil nagu rektumi prolaps pärast nihu läinud anaali, aga esiots üllatavalt kabe. Paagikoti kinnitused olid puruks või kadunud. Paagis endas oli pisike mõlk seal, kus minu häbemekink vastu paagikoti kinnitust lajatanud oli. Ise olin lisaks jalgevahele muljuda saanud üle terve parema külje. Jalgadele, kannikale ja küljele tulid hiljem massiivsed sinikad ja säärepealset ei tunne ma tegelikult siiamaani nii, nagu peaks. Ju seal mingi närvikahjustus oli. Riided olid aga terved, välja arvatud üks kraaps kiivril ja natuke mulda õlgadel. Michelini mehikese varustus tuli kasuks.

Peputasin veidi aega seal maas. Helistasin kallimale, kes sai loomulikult kreepsu, kuuldes, et ma kuskil teises Eesti otsas üksinda põldu künnan. Natuke energiat kogunud, proovisin oma tükid-jupid ratta peale kokku laduda ja sõitsin sõpradele järele. Saun oli hea ja sinikaid veel ei paistnud. Järgmisel päeval tuli peiks autoga minu juurde, tegime masinavahetust. Mina sõitsin autoga tagasi päälinna, tema läks minu ribadeks tsiklit putitama. Peiks on mul vahva asjapulk. Nagu naine teeb mitte millestki õhtusööki, tegi tema mu tsiklile praktiliselt õhust uue tagaotsa. Seal on mingit suvalist plasti, nipukaid, kuuma liimi… Eemalt vaadates ei saa arugi, et nii olema ei pea.

Kuidas ma kohvikruusi pugesin

Ma ei mäleta, et mul oleks kohe algul tekkinud mingi suur hirm motosõidu vastu. Kurvipelgus hiilis ligi pigem tasa ja targu. Psühholoogid oskaksid siinkohal kindlasti midagi asjalikku öelda, aga mina pole psühholoog. Minu lähenemine on alati olnud ekspositsiooniravi – seisa hirmu tekitajaga vastamisi. See töötas, kui ma autoga mände maha võtmas käisin (mis on jällegi omaette lugu), nii et miks ta nüüd töötama ei peaks? Tagasi tsikli selga ja sõidame!

Käisin üksinda sõitmas ja sõpradega. Sõitsin aeglaselt ja kiiremini, rahulikult ja närviliselt. Tallinnast leidsin isegi vahva sõidugrupi nimega Cafe Cruise – kamp muhedaid vennikesi, kes kolmapäeviti niisama rahulikult oma lõbuks ringi kulgevad. Täpselt ei mäletagi, kuidas ma sinna sattusin, aga küllap see käis umbes samamoodi, nagu ma ikka satun kohtadesse, kuhu keegi mind tegelikult ei kutsu – olen lihtsalt õigel ajal õiges kohas. Hiilisin esimesele kogunemisele, saba sügavalt jalge vahel, vabandades ette ja taha, et ma alles algaja ja natuke pelgan. Oi, seal oli muhedaid vendi! Mäletan selgelt, kuidas Ints Laulasmaal kohvitassi taga rääkis, kuidas neil grupisõidu ajal üks vennike kurvis teelt välja lennanud oli ja nüüd uuesti hingama õppis. Hoidsin oma suu kriipsuna kinni, mõeldes ise, kui kuramuse suur saab ühe tüdruku õnnesärk olla. Oli ju minul täpselt sama õnnetus, aga sootuks teiste tagajärgedega. Mind lohutati, et ei ole häda midagi, meil ongi selline rahulikult kulgev grupp ja siin on hea harjutada. Mu süda oli soojust täis. Olin leidnud head inimesed, kellega koos motosõitu avastada ja kes ehk oma kogemustega mulle toeks on!

Aga vot näed, ei ole nii lihtne see asi, et istud ja ratsutad. Võib-olla oli põhjuseks Intsu jutt ja video vennikese õnnetusest. Võib-olla talv, kui polnud võimalust tsikliga kurve vallutada. Igatahes uuel hooajal täheldasin, et tõmbun krampi olukordades, kus seda üldse vaja poleks: tavaline lauge kurv laial maanteel, aga mina juba eemalt vaatan, et oi-oi, sealt head nahka ei tule. Tipphetkel ma sittusin püksid täis praktiliselt iga kord, kui kurvi nägin.

Tsiteerides peikat: “Loll, aga see-eest väga rumal.” Kangekaelsus mitte ei luba mul tsiklisõitu nurka visata, kuigi, ei saa salata, osake minust tahab. Harjutasin natuke ühega ja natuke teisega ja mingi hetk oli juba päris mõnus tunne sees. Ei pidanudki pärast iga kurvi aluspesu vahetama.

Kuidas mulle hapu maik suhu jäi

Olin pool hooaega julgust kogunud, kui mõtlesin, et olgu, lähen käin siis ka käesoleval aastal ühel Cafe Cruise’i sõidul ära. Grupijuht Reigo oli välismaalt tagasi ja lubas kolmapäevast sõitu eest vedada. Teadsin, et tema tiiva all tunnen end turvaliselt. Samas ei olnud nagu tol päeval head sõidutunnet sees. Hoidsin igaks juhuks Reigoga suuremat pikivahet, et vältida seda, et tema mõne minu rumala lükke pärast kraavis lõpetama peaks. See aga tõmbas üldist tempot alla, sest tema omakorda kohandas tempot minu ja mu suure pikivahe järgi.

Mingi hetk keerasime käänulistele külavaheteedele. Iga mootorratturi unistus. Üks jupp oli jube mõnus. Natuke ebaühtlane ja ratas perutas all. See oli super koht harjutamaks, et jalad tugevasti paagis oleks ja ülakeha lõtv. Üldiselt oli aga siiski minu jaoks natuke kitsas ja kurviline, eriti kuna ma kujutasin kogu aeg ette, kuidas see rodu tsikliste, kes mul selja taga oli, lõpetab mul külakuhjana seljas, kui ma mingi rumalusega hakkama saan. Tõenäoliselt ei oleks, sest nad olid osavad ja tsikkel pidurdab kiiresti, aga vot, mis mõtted mu peas keerlesid.

Pauside ajal oli aru saada, et mingi osa seltskonnast pole sõiduga rahul. See oli natuke nagu koolis, kus tüdrukud kihistavad nurgas naerda, aga kui juurde lähed ja küsid, mis nii naljakas on, siis öeldakse läbi turtsatuste: “Ei midagi.” Sain aru küll, et minu kilpkonnana venimine pole kambale mokkamööda, isegi, kui nad ütlesid, et kõik on korras. Suhu tuli hapu maitse ja pähe mõte, et ma ei saa hakkama. Sealt edasi oli aga ainult allapoole spiraal ja mu sõitmine läks põdemise pärast veel kehvemaks. Õige oleks olnud tee äärde tõmmata, grupil rahus sõita lasta ja ise üksinda kodu poole veereda, aga see saare naise jonnakus… Üks kord see mind hauda viib. Tegin sõidu lõpuni, läksin koju ja keerasin teki alla ennast haletsema.

Otsustasin, et hetkel rohkem gruppi ei roni. Mitte enne, kui olen mingi ime kombel oma kompleksidest üle saanud ja end ratta seljas kindlamana tunnen.

Kuidas ma sõidugrupi lahku ajasin

Pärast toda sõitu läksid grupis asjad hapuks. Mulle öeldi, et tegelikult olid asjad hapnenud juba eelmise hooaja lõpust ja hoopis teistel põhjustel, aga minu teo kombel venimine osutus katalüsaatoriks, põhjustades sisetülid, anarhia ja grupi lõhestumise. Seda oli lihtsalt hea ühe argumendina kasutada. Oli inimesi, kes leidsid, et kui piirkiirusega sõita ei suuda, ei ole vaja grupisõidule ronida (ja ma olen nendega nõus). Oli ka inimesi, kes leidsid, et on okei vahel rahulikult tiksuda ning Cafe Cruise võib vabalt olla õppimise ja harjutamise koht (ma olen ka nendega nõus). Hilisõhtune vaidlus lõustaraamatu kommentaariumis läks päris tuliseks ära. Istusin diivanil, sõin plaksumaisi ja värskendasin iga natukese aja tagant postitust, et ennast piinata ja uusi kommentaare lugeda.

Asi päädis sellega, et hommikuks oli kõrvale tekkinud teine sõidugrupp, kus liikmed ja reeglid küll suures osas samad, mis Cafe Cruise’i grupis. Mina tollega liituma ei hakanud, sest mina sinna ilmselgelt oodatud ei ole, aga vähemalt saan öelda, et tänu minule see grupp tekkis. Ei ole mul niikuinii tuju tükk aega grupisõidule minna, olgu see Uhke või Kohvi oma. Parem arenen enne kuskil nurgas, kui teistele jalgu jään. Nii on kõigile mõistlikum.

Küsimus on aga, kus ja kuidas võiks üks hirmunud rotipoeg oma kurvipelgusest üle saada? Üksi ma sellega ilmselgelt hakkama ei saa, motokoolis sellisel tasemel ei õpetata ja ma ei usu, et ma rajapäeval kellelegi ette ei jääks. Tahaks mõnd head psühholoogikalduvustega tsiklistist traumaspetsialisti, kes mind oma tiiva alla võtaks ja mind nagu sitta pilpa peal hoiaks, seni kuni ma oma pelgustega tegelen. Või äkki saab ikkagi ajju mingi kiibi panna, mis mõtteid, oskusi ja olemust muudab?

Ühtlasi, kui keegi aeglaselt sõita tahab, võib ka märku anda. Mul pole kuskile kiiret.