Kui siin ilmas veel midagi kindlat on, siis see, et kui sul on matkaratas, pead sa vähemalt korra motomatkal ära käima. Kuna Riido ostis kevadel BMW GSi, oli juba enne poest väljumist selge, et kuskile tuleb temaga sel suvel minna. Ja kui juba, siis juba ning veidi ekstreemselt. Niiviisi leidsimegi me end ühel ilusal augustikuu hommikul kahekegi garaažist mitme nädala jagu elamist ühele massiivsele masinale mahutamas.
Otsus minna ühe rattaga sündis sellest, et esiteks ei ole minul midagi passenger princess olemise vastu – saab ringi vaadata ja rahulikult mõtteid mõlgutada. Teiseks andsid pooled minu mootorratta eluks vajalikud organid kevadel saba ja keegi polnud kindel, kui kaugel Eestist ta ära surra võib.
06.08.2023
Riido:
Startisime juba pühapäeva hommikul enne üheksat – päevake varem, kui algselt planeeritud -, et jõuda Soome laevale. Plaan oli natuke sõita Soomes ja õhtul minna Turust Stockholmi laevale, mis väljub 20:30 ja saabub Rootsi kell 6:10 hommikul. Lisaks oli läbi Soome sõit ka odavam kui otse Tallinnast. Mõni aasta tagasi sõitis minu mälu järgi Turu-Stockholmi vahel suurem ja uhkem laev, aga nüüd oli see ära muudetud ja laev oli täpselt samasugune nagu Tallinnast väljuv. No pole parim, aga ka mitte kõige hullem.
Eva:
Riido lootis eest leida ühe Tallinki Silja laevadest, aga Turu-Stockholmi liini sõitis hoopis Baltic Princess, mis on sama kui Tallinna-Stockholmi vahet saaliv Baltic Queen.
Riido:
Helsingist suundusime Tytyri kaevandusmuuseumisse. Muuseum on umbes 100 meetrit maa all ja aktiivne kaevandus üle 300 meetri sügavusel. Tytyri kaevandus on ka koht, kus Kone oma kõrghoonete liftitehnoloogiat testib, seega maa alla viivad liftid on tehnoloogia viimane sõna. Tõepoolest – 100m sügavusele sõitsime umbes sama kaua kui kodus viiendale korrusele (lift liigub 6-9m/s). Uhke!
Tuleb tõdeda, et uhke lift oli ka põhiatraktsioon selles kaevanduses, koos sellega, et ka telefonilevi oli seal sügaval suurepärane. Mitte, et muuseum oleks kehv olnud, aga Kiviõli kaevandus on üsna sarnane ja midagi uut siin polnud. Kui, siis oli uhkete LED-valgustitega mängitud rohkem kui mujal.
Eva:
Mina ei nõustu. Mina olin vasikavaimustuses Trollikoopast, mis oli tegelikult lihtsalt üks eraldatud tunnelite jada kaevanduses, kuhu olid üles seatud väike saunanurk, suitsumasinaga lõkkease, valgusinstallatsioonid ja trolli magamistuba koos trooniga, millel sai pilti teha. Lisaks utsitas töötaja meid musta koopa suunas trollile tere hõikama. Selle peale hakkas mängima Peer Gynti “Mäekuninga koopas” ja koopa eri osad sai kordamööda valgustatud. Pärast seda juhatati meid kardina taga peidus oleva tunnelini, mille lõpus säras suursugune aare, mille troll endale kokku kuhjanud oli. Tagatipuks saime kumbki endale pisikesest laekast valida ühe “vääriskivi”. Minu oma oli metalselt särav ebakorrapärane ovaal! Etteruttavalt olgu öeldud, et see oli ka ainuke troll, keda me oma Norra reisil nägime – asjaolu, mis valmistas mulle suurt pettumust.
Riido:
Maa alla minnes oli just paduvihma kallama hakanud, aga üles tagasi jõudes oli ilm jälle kuiv ja päikseline ja õhk väga lämbe. Kaevandus oli kulutanud üksjagu aega ja edasi sõitsime otse laevale.
07.08.2023
Riido:
Päev algas täitsa mõnusalt, kuigi vara. Laev oli Stockholmis umbes täpselt kell 6:10. Laevalt maha sõites võtsime kohe suuna Oslo poole. Ilm oli pisut niiske, aga soe. Kuskil 9:30 paiku tegime teeäärses Sirklis hommikusöögi. Kuna sõitsime suure vihmapilve eest ära, siis seal jõudis see järgi ja saime suurt vihma vaadata kuivalt läbi akna. Edasi minnes läks ilm kogu aeg niiskemaks ja vahepeale tuli kerget seenevihma. Mida Norra poole, seda mägisemaks tee muutus. Kuna udu ja pilved sulandusid ühte, siis suurema osa päeva teisest poolest sõitsime pilve sees. Kuskil 18 paiku ületasime Norra piiri. Maastik ja teed on suurepärased mootorrattal läbimiseks (väga kurvilised).
Oslost läbi täna ei tahtnud minna, sest seal pool lubas ilmateade suurt sadu. Seega võtsime suuna Øyeren’i järve poole, kus Eva arvas leidvat telkimiskohti ja mina leidsin Bookingust mõistliku hinnaga majutuse ~70 euroga (sest kiskus suuremale vihmale ja erilist tahtmist telkida ei olnud – seda enam, et selja oli taga natuke alla 600 km).
Paraku sai kiirelt selgeks, et nagu Eestiski, on tublid inimesed kõikidele kaardi satelliitvaate järgi paljulubavatele telkimiskohtadele piirded ette paigaldanud ja nii tuli sobiva koha leidmiseks palju katteta kõrvalteid tulutult läbi sõita.
Väsimus, vihm ja pidev võitlemine ratta püsti hoidmise nimel muutis tuju kehvemaks iga mööduva minutiga ja tuli vastu võtta otsus kergendada kukrut ja kasutada Bookingu teenuseid. Asi lihtne ja kiire, kontolt eemaldati vastav summa ja peatselt saabus sõnum võõrustajalt, mis viitas sellele, et ilmselt on broneeringut nähtud ja öömaja olemas.
Kohale jõudes võttis meid vastu ehmunud perenaine, kelle ainsas pakutavas toas olid juba rännumehed see, ja oli segaduses, kuidas Booking tegi topeltbroneeringu. Samas, broneeringut tühistada ei saanud ei meie ega nemad ja raha tagasi saamiseks tuli pidada pikk ja ebameeldiv vestlus Booking.com tehnilise abiga, kes tundus üleüldiselt kergelt juhm olema. Lõpuks asi siiski lahenes ja sekunditega arvelt elimineeritud summa lubati tagastada kiire 7-10 tööpäeva jooksul. Lahkelt oldi nõus meile veelgi asju broneerima. (-.-)
Kogu selle jama kestel oli korralikku padukat tulema hakanud ja nüüd tuli taas võtta ette tee 14 km kaugusele karjamaa nurka, kus oli Eva sõnul hädapärane koht telgi püstitamiseks. Tee peale jäi üsna kallihinnaline karavaniparkla/kämpingu-/telkimisplats, aga olles juba Bookingule 0-intressiga laenu andnud, ei kippunud rahakotirauad kohe kuidagi sarnast summat mugavusteta rõske majakese eest maksma. Eriti, kuna pesemine ja iga teine hingetõmme oli seal lisatasu eest. Sõitsime siis paduvihmas paar kilomeetrit eemale telki püstitama. Siiski, kohale jõudes olime nii läbi vettinud, et otsustasime selle kehvakese kämpingu eest maksta ja siin oma riideid kuivatada. Säilib lootus, et homme on kuivem ilm ja saame ikka rõõmsalt telkida.
Eva:
Üks, mis oli tolles kämpingus (ja vist üldse Norras/välismaal/kämpingutes) tasuline, oli soe vesi duši all. Viis minutit kuuma vett maksis euro. Võtsime Riidoga kumbki endale ühe viieminutilise pesu. Minul oli taktika paigas: kõigepealt tegin külma veega juuksed märjaks, siis kandsin šampooni peale, hõõrusin sisse, panin mündi masinasse, loputasin kahe minutiga sooja veega pea ja ennast puhtaks ja siis mõtlesin ülejäänud kolm minutit, et mida ma veel saaks pesta. Võrdluseks kodus, kus võin vabalt duši all olla pool tundi. Peab vist koju ka sellise mündimasina paigaldama.
Hiljem rääkis sugulane, et neil oli omal ajal tantsugrupiga sarnases kämpingus olnud taktika, kus naised võtsid vetsudes duši ja kraanikausi vahel rivvi ja andsid kraanist tulevat sooja vett kausiga parasjagu duši all olevale inimesele edasi (sest kraanist tuleb soe vesi, aga duši alt mitte). Niiviisi sai kogu tantsurühm pestud!
08.08.2023
Riido:
Ärkasime 8:30 paiku. Kämpingu targalt lahendatud ja ruumisäästliku köögi kraanikauss-pissuaaril kiiremad hädad lahendatud, hakkasime jälle asju vaikselt rattale pakkima, mis ei olnud paduvihmas just meeldivaim tegevus. Samuti tuli välja, et paagikoti veekindlus on küsitav ja kogu elektroonika oli läbi vettinud. Õnneks GoProd peaks olema enam-vähem veekindlad, ratta dokumendid natukene vähem.
Eva:
TMI warning! Kuna kämpingu vetsud asusid pisikese jalutuskäigu kaugusel meie majakesest ja ma ei soovinud oma öise pissihädaga seda matka ette võtta, sai mu bucket listist maha tõmmatud ka kraanikaussi pissimine. Meestel on see kindlasti palju lihtsam, aga sain ka mina hakkama!
Riido:
Võtsime esialgse suuna lõuna poole, kuna seal ei sadanud nii palju ja plaan oli sõita ümber Oslo. Teed on pikad ja venivad, möödumise variante tekib harva ja kohalikel on kombeks hoida kiirust keskmiselt 20km/h madalamal lubatust. Kui algselt oli plaan sõita Norra idarannikult otse läänerannikule ühe päevaga, siis sellise tempoga see kahjuks ei õnnestunud ja võtsime öömaja umbes poolel teel Bergenisse. Sõita oleks jaksanud ilmselt rohkemgi, aga kuna ilm on endiselt märg ja vesi leiab oma tee ka ratta kohvritesse, siis leidsime öömaja ühes farmis, et kamina ees soojeneda ja oma pagas ära kuivatada.
Maastik on siin keskel juba väga maaliline, kõrged mäed vahelduvad sügavate orgudega, kus asuvad keskmise suurusega külakesed.
Kohalikelt saime infot, et sadanud on siin juba väga pikalt ja nii siin kui põhja pool on palju üleujutusi. Samuti suunab GPS meid aegajalt suletud teedest mõõda. Kuigi tahaks soojemat ja kuivemat ilma motomatkaks, teeb selline pikk vihmaperiood looduse palju ilusamaks, kuna igal pool on näha veejugasid kõrgelt mägedest alla voolamas ja kõik on väga roheline.
Temperatuur langes 13 kraadini ehk selline korralik eesti sügisilm.
Eva:
Väidetavalt on tegemist viimase 25 aasta suurima vihmaperioodiga. Õnneks sai Rootsist korralik vihmajope peale ostetud, nii et sõites pole minul suurt häda midagi, aga vihma käes paigal seistes on küll üsna nukker.
09.08.2023
Riido:
Täna jätkasime oma teekonda üle mägede Bergeni poole. On vihmane ja külm. Kõrgemal on temperatuurid 4-7 kraadi vahel ja lumi pole mäekülgedelt veel sulanud, selline hilissügise/ kehva talve tunne on. Ei saagi aru, kas see on vihm või pilvest läbi sõitmine, mis visiirile veepiisad toob. Suurematest mägedest viivad läbi tunnelid, mis on huvitavad, sest kunagi ei tea, mis ilm on teiselpool mäge. Vaated on imelised.
Täna on kindel plaan telkida, sest rahast on kahju, aga kuna ei ole õhtust midagi head oodata nagu soe tuba ja kuum dušš, siis on tuju kuidagi emotsioonitu ja nukker. Kuna õnnestus ka ratas parkides ümber kukutada, siis see tegi tuju veel hullemaks.
Telkimisplatse on pea võimatu leida, eriti siis, kui neid vaja on. Muidu jääb päeva peale neid ikka silma ka, aga õhtul ei suutnud leida ainsatki pisutki loodis pinnast. Järjekordselt mäkke ronides oli paar heinamaad, aga vastu sõitev virtsapütiga traktor hoolitses selle eest, et me sinna oma laagrikest püsti ei paneks.
Viimases hädas leidsime elektriliini all kehvakese koha.
Eva:
Riido ütleb kehvake, mina ütlen suurepärane! Otse kõrval oli suur mustikamets, kus mina vihma käes vettides kahe käega marju vitsutasin. Need metsmustikad olid suured, kultuurmustika mõõtu, aga üsna maitsetud nagu mustikad ikka. Lisaks oli metsaalune täis küpseid metsvaarikaid. Veidi eemal oli kaks pisikest juga, kus saime end jäise veega pesta. Mida elult veel tahta?
10.08.2023
Riido:
Päev algas nii, nagu eelmine lõppes – külmununa paduvihmas telgis. Mina ärkasin vara, sest paganama külm oli. Kuna telk oli asfalti-laadsel tootel püsti pandud, oli maapind kõva ja külm. Telgi põhja laotasime termokiled ja sinna peale õhukesed Aliexpressi madratsid. Ise lebasime seal peal vanematelt laenatud magamiskottides, mille comfort-temperatuur on kuskil +5 kraadi kandis ja miinimumtemperatuur +1 juures. Öine temperatuur ka kuskil seal vahemikus oli, pakun +4. Magamiskotis oli suhteliselt okei, probleem oli kehaosadega, mis kotist välja jäid, näiteks üks käsi ja nägu. See külg, mis parajasti vastu maad, sai samuti valusat külma.
Telgi eeskojas süüdatud gaasipõleti tegi telgi üsna soojaks, aga täpselt nii kaua, kui see põles. Ja et see niisama tühja ei põleks, panin vee keema ja tegin endale kuuma suppi.
Kuna vihm oli vahepeal järgi jäänud, hakkasin vaikselt Evat äratama, et asjad ja telgi uuesti kokku ja rattale saaks võrreldavas kuivuses. Tema vaikne ärkamine võttis veel julgelt tunni. Kui lõpuks asi telgi kokkupanekuni jõudis, siis sadas jälle hoolega.
Lõpuks, läbimärg ja minekuvalmis, panin ratta tööle. See hakkas kohe karjuma ja viskas ette kurjakuulutava punase veateate. Tuli välja, et ööga on tagarehvist üks bar jooksu pannud. Täislastis ja kolmandik nominaalrõhust allpool oli kurvilisel teel sõita nagu tühja rehviga, seega mäest alla jõudes tegin esimesel võimalusel peatuse, et rehvi pumbata.
Miskipärast on see ratas ka herilaste lemmik ja rehvi pumbates üks selline ka ligi astus ja lausa nii ligi, et püksisäärest sisse ja sutsti jalga. Eelnevalt olen vist ainult kaks korda herilaselt nõelata saanud: esimene kord suhkrukringli intsidendis ja teine kord kunagi Saaremaal rõdul ja otse silma alla. Siis paistetas silm üsna kinni, seekord see koht natuke tuikas ja sügeleb kergelt praegugi, aga ei midagi erilist.
Sutsud tehtud, nii rehvi kui jalga, veeresime edasi. suunaga Bergeni poole. Lähedalasuvast sadamast läksime praamile. Kuidas piletit osta, me ei teadnud, seega ei ostnud ja keegi ka ei küsinud 🙂
Teisel kaldal oli kiviviske kaugusel tankla, kus natuke soojas istuda ja midagi hamba alla panna. Kiviviske kaugusele Norras sõidab ~30 minutit. Mitte, et nad kivi hirmus kaugele viskaks, lihtsalt teed on sellised venivad.
Tanklas pidasime plaani – kõigepealt selle üle, kes esimesena sitale läheb, ja siis selle üle, kuidas edasi.
Eva:
Mina tegelikult oma kandidatuuri ei esitanudki, sest mina sain oma vajadused ilusti looduses rahuldatud, aga Riido on meil ikkagi tsiviliseeritud inimene.
Riido:
Neli päeva õnnetult külmas vettinuna ei olnud kummalgi soovi enam rohkem põhja poole suruda ja otsustasime võtta suuna hoopis lõunasse. Arutusel oli mitmeid häid ideid selle kohta, kui kaugele lõunasse peaks minema. Mina pakkusin Itaaliasse, aga otsustasime siiski piirduda Kristiansandiga, mis asus umbes 500 km kaugusel, seega umbes 50 korda kiviga visata.
Riided olid mitmendat päeva märjad ja Dollarstore’i jalanõudeodorandiga lõhnastatud jalatsite hais tahtis ära tappa. Enam ei jäänud see isegi sõites selja taha, vaid ikka otse üles kiivri sisse, kus juhuslikult hoian tavaliselt ka oma nina. Niisiis tuli leida vähe toekam öömaja kui telk – koht, kus oleks pesumasin ja kuivati. Enamasti on öömajade hinnad siin sellised, mille eest rahahätta sattunud presidendikantselei Karise ruume hea meelega välja rendiks, aga kui hästi otsida, siis vahel veab ja saab terve korteri alla 100 raha kätte. Küll aga oli selline korter saadaval võrdlemisi lähedal ~150 km sõiduajaga 3,5 tundi.
Eva:
Ma tahaks siiski täpsustada, et tolle majutuse leidsin *mina* ning pesumasin ja kuivati olid seal juhuslikult, mitte ühe otsingukriteeriumina. Korter oli ilus ja suurepärase hinnaga. Imeline leid.
Riido:
Sõit sisaldas ka üht praami, mille eredamad hetkel olid fjordide vahele tõmmatud kõrgepingeliinid, mille postide vahe oli üle kilomeetri. Mõtiskledes, kui tihti need traadid järgi annavad, jäi pilk pidama meiega koos praamile tulnud õppesõidurattale. Tundub, et siin istub sõiduõpetaja tagaistmel, mitte eraldi autos, kuna sinna oli viidud lisalenks. Viikingitel on terasest munad!!!
Fjordide peal sõites saad aru, kui vähesed on tegelikult ratta juhtimise oskused. Eesti sirged teed on kulutanud sisse valed harjumused, nagu vale sõidujoon (Eestis meelega hoitud, et ratast rohkem kallutada ja oleks lõbusam, aga nüüdseks sisse kulunud harjumus) ja vastu kallutamine (BMW-ga miskipärast tekkinud harjumus). Seda tunned kohe riigis, kus teede laiuses ei paista olevat standardeid. Mäe küljel, kuristiku ja kalju vahel jooksvad kahesuunalise liiklusega teede laius võib poole pimekurvi pealt muutuda kuue meetri pealt kolme meetri peale.
Õhtul külastasime esimest korda ka kohalikku alkoholipoodi. Kõige odavam kange märjuke on 23 eurot ja ilmselt on see midagi süütevedeliku sarnast. Leidsin ka motomeeste gini, mida enne Norrast lahkumist kaasa osta. Ei tea, kas see ka juua passib, aga see maksab eurodes 60 raha, mis Eestis on kvaliteetalkoholi hind. Siin kardan, et mitte 🫣
11.08.2023
Riido:
Õhtu lõppeb hilja ja päev algab vara. Nii kipuvad minu jaoks olema pea kõik puhkepäevad ja nädalavahetused, täpselt vastupidi tööpäevadele, kui hommikuti ei saa kuidagi üles. Aga kae imet – sinine taevas ja seda helesinise taeva, mitte tumesiniste pilvede näol, ja päike!
Riided olid veel hommikulgi pesus/kuivatis ja duši all sai käidud mitmeid kordi – lihtsalt selle pärast, et oli võimalus. Kogu pagas oli korterisse laiali kuivama tõmmatud ja pakkimist oli palju. Kõige ülalmainitu pärast saime uuesti teele asuda kopikad enne keskpäeva.
Tee viis rannamaanteed pidi lõunasse ja kõrged mäed asendusid madala kivise pinnasega. Paistab, et kui Norras leidub ruutmeetrike lagedat pinda, kus rohi kasvab, istutatakse sinna kohe kas lehmad või lambad, sest kõik teeääred olid nüüd karjamaad.
Sõitsime Stavangerist alla Egersundi poole mõõda ookeaniäärt. Maanteed on valdavalt kaherajalised – mõlemas suunas üks rada ja piire keskel ja norrakad seal peal nagu väikesed teod. Kuna mõõda ei saa, siis tiksume kõik 60 km/h.
Egersundist võtsime suuna uuesti sisemaale ja hakkasime telkimisplatsi otsima. Kuna maa on tasasem, siis võiks ju olla lihtne, aga siiski mitte, sest päris maantee kõrvale niinimetatud SOS-teelaiendisse ei taha ja rohumaad on pika sajuperioodi tõttu veest nõretavad. Sisemaa poole liikudes hakkavad ka mäed uuesti kasvama.
Pärast mõõdukalt pikka otsimist leidsime suurepärase koha, mis maanteest paari põõsaga eraldatud, kõrval kerge veevulin mäest alla tuleva veejoa näol ja üle tee on jõgi.
Mäest üles viis kivine rada, mida mööda Eva soovis matkama minna, aga kümne meetri pärast hakkas paistma maja. Tuli välja, et parkisime oma telgi kellegi hoovi. Varem tee ääres silma hakanud ümber kukkunud silt viitas sellele, et maja oli müügis, seega tegime potentsiaalsete ostjate näod pähe ja läksime edasi uudistama. Küllaltki kehvas seisus paistis see maja väljast, ilmselt juba pikalt müügis olnud, aga hind 2 000 000 kohalikku raha (u 200 000 eurot).
Jalutasime veel hetke siin-seal ja tagasi jõudes avastasime telgi ümbert kutsumata külalised kihulased, seega pugesime kõvasti kätega vehkides ruttu telki. Sõime Eva poolt hommikul kaasa pakitud võileibu ja läksime magama.
Eva:
Vaatasin veel tükk aega läbi telgiukse võrgu kihulastega tõtt, et kas raiped mahuvad aukudest läbi või mitte. Tundus, et pigem mitte. Seegi hea. Kui kaameravalve silt poleks meid ära ehmatanud, oleks võinud telgi maja terrassile varju alla tuua. Siis poleks olnud muret, isegi kui öösel sadama hakkab. Täna öösel panime kotid kokku ehk ühendasime magamiskottide lukud omavahel. Minul oli lõpuks ometi nii mõnus soe ja palju ruumi jalgu sirutada, aga Riido kurtis palavuse üle.
12.08.2023
Riido:
Öösel suurt midagi ei juhtunud. Mõni kaugemal oleva looma hääl kostus telki ja pani hetkeks kuulatama. Nagu ikka, oli ka sadanud, mis tõi kõik kihulased meie eeskotta vihmavarju. Seetõttu tuli välja pissile mineku vajadust korralikult kaaluda. Selleks hetkeks tundus, et kihulased olid ikkagi suutnud kuidagi läbi telgi ülemise osa kärbsevõrgu sisse pugeda, nii et hommikusöök sellel laagriplatsil ei olnud variant. Kotid kokku ja punuma!
Ei tea, kas pakkimisoskused paranevad või unustame igale poole asju maha, igatahes ülemise paagi peale enam kotti vaja ei olnud ja ratas käitus ka teel selle võrra paremini.
Edasi sisemaale sõites ja vesiklosetti otsides leidsime mõnusa järveäärse puhkeplatsi, kus sõime hommikust ja tegime kohvi.
Eva:
Mina veidi kahtsen, et me eelmisel õhtul nii kaugele ei jõudnud. See oleks olnud imeline koht ööbimiseks. Panin tuleviku tarbeks igatahes kaardile märke – juhuks, kui kunagi tagasi satub.
Riido:
Edasine päev mõõdus sõites, et jõuda suvituspealinna Kristiansandi. Kohale jõudes tuli meelde, et meile linnad ei meeldi, ja liikusime kohe edasi 🙂 Peakohal hakkasid tekkima vihmapilved ja läksime varju ühte kaubanduskeskusesse, et korra istuda ja öömaja planeerida. Istudes kogesin ka oma elu esimest maavärinat, olgugi et väga väikest (epitsenter oli kaugel Rootsis ja ilmselt mingi pisike võnkumine levis ka Norra).
Eva:
Mina arvasin, et Riido lihtsalt kõigutab lauda. Olin juba valmis talle ütlema, et jätku õige järele, aga siis lõppeski iseenesest. Pärast arutades selgus, et Riido polnud kuidagi vibreerinud, aga oli sama tundnud ja maavärinat kahtlustanud.
Riido:
Öömajaks leidsime keldrikorteri Mossis, kuhu oli veel üle 200 km, mis on Norras väga pikk. Õnneks oli suur osa teest neljarealine ja mõõdukad 20 km/h üle lubatu sõites möödus see tee kiirelt. Kokku sai läbitud 417 km.
Eva:
Sa ikka tead, et ma saadan selle teksti ka oma emale?
13.08.2023
Riido:
Hiline äratus, check out kell 11. Kuivama laotatud telk kokku ja minekut. Ees ootas täispikk sõidupäev, plaanis üle 500 km Stockholmi külje alla ja kui ilm hoiab, siis telkima. Sõitsime kuni jaksasime istuda, siis väike paus tee peale jäänud tanklas ja edasi. Tagumine rehv on ikka kahtlane ja õhk kipub välja lipsama, aeg-ajalt peab seda pumpama tee ääres.
Eva:
Ei mõista, kuidas Riido nii palju järjest uhada jaksab. Minul surevad jalad ära ja selg läheb valusaks ja tahaks ammu juba pausi.Sõidu ajal sirutada ka hästi ei saa.
Riido:
Õhtuks jõudsime järve äärde ja esimest korda kogu reisi jooksul sobis eelnevalt kaardilt leitud koht – see oli okupeerimata ja ilm oli ilus. Telgi saime püstitada täiesti loodis platformi peale järve kohal.
Telgist välja tulles ehmatas ukse ees pisike grupp näljaseid röövlinde, hambad irevil ja ila tilkumas. Seega andsin neile natuke kaerahelbeid. Jäid rahule ja ei sittunudki kogu telgipealset täis.
Eva:
Naljakas, et Norra reisi kõige idüllilisem õhtu oli Rootsis. Seal oli tõesti kaunis. Ilm oli soe, koht oli rahulik, putukaid ei olnud. Käisin isegi koos partidega ujumas.
14.08.2023
Riido:
Telk läks palavaks ja tuli ärgata. Panime telgi kokku, sõime hommikust ja toitsime röövlinde. Kiiret ei kuhugi, kuna pikemad sõidud on sõidetud ja edasi ainult laeva peale. Enne külastasime ka Dollarstore-i, Decathloni ja Stadium Outlet-i. Viimasest ostsin ka uued jalanõud, kuna eelmiste sees oli hais ja käiguhoob oli vasemale augu kulutanud.
Sadama kõrval vaatasime ringi ka ühes vanakraamipoes, kus oli vingeid asju odavate hindadega. Midagi väga osta ei saanud, kuna Gessu on niigi raske ja reisist tüdinud.
Laeva peal tegime väikse sauna-mullivanni ja õhtusöögi.
Eva:
“Väike õhtusöök” on ikka väga vähe öeldud. Kuna meil oli võetud buffee, siis tuli eestlasliku ahnusega veenduda, et söödud-joodud saab ikka kogu raha eest. Ma olin lõpuks nii krevette ja kalamarja täis, et mine või lõhki.
Igatahes oli sel korral tegemist Silja laevaga, mida Riido algselt mulle näidata tahtnud oli. Laev oli tõepoolest Balticutest uhkem, kuigi lõppude lõpuks kruiis on ikkagi kruiis, tegevused on samad ja kuna neid vahesid on juba mitu korda saalitud, siis tüdimus on kerge tulema. Erinevalt Riido eelmisest korrast, kui laeva keskosas akende vahel lendasid ringi akrobaadid, mis tal Silja kinnisidee tekitas, oli sel korral meelelahutuseks kaks laulvat tädi, kellele eriti keegi tähelepanu ei pööranud.
Mina olin tegelikult äärmiselt pettunud, sest eelmisel õhtul kajutit broneerides oli üks variantidest aknaga Muumi-teemaline kajut, aga kuna Riido pidas õhtusöögi valmistamist Muumi-kajutist olulisemaks ega öelnud mulle oma Club One’i koodi, siis hiljem seda enam saadaval ei olnud. Tegelikult olin ise süüdi, sest mul polnud broneerimiseks Riido Club One’i koodi isegi vaja – mõtlesin lihtsalt, et olen hea inimene ja lasen tal punkte koguda. Järgmine kord tuleb eelkõige iseendale ja Muumidele mõelda.
15.08.2023
Riido:
Kodu juba paistab, veel viimane praam Helsinkist Tallinna… jess! Ammu oleks puhkust vaja sellest puhkusest. Nagu on näha ka juuresolevatelt puhanud nägudelt.
Kogu reisi vältel ei silmanud ainsatki liikluspolitseiniku, mõnes kohas olid ainult automaatkaamerad, aga neidki tundus vähem kui Eestis. Laeva peal sai veel Evaga lõõbitud, et tea, mitut miilitsat sadamast koju sõites näeme. Mina pakkusin 3, sest ma olen enne ka paar korda Eestis käinud ja tean, et see on küll väike rahvus, aga iga 10 inimese kohta on vähemalt 1 liiklusment, lisaks ka paar munitsipaalpolitsei ametnikku. Laevalt maha sõites oli selline 30 kraadi lõõskavat päikest ja Reidi teel oli tekkinud korralik ummik (oli käes õhtune tipptund ja see aastapäevad tagasi valminud tee vajas remonti, seega ka teetööd) ja ennäe imet! – kontrollimaks, et ummik liiga kiirelt ei liiguks, oli ristmiku peal tubli liikluspolitseinik, and I shit you not… ta mõõtis kiirust.
Tema igati asjalik paarimees seisis keset bussirada, mis oleks võinud seda ummikut leevendada või lausa ära hoida, ja suunas sinna suundunud vähe nupukamad liiklejad kõrvaltänavasse, mis juhatas erinevatesse tupiktänavatesse või selle suurepärase ristmiku peale tagasi. Ühesõnaga, sinna tekkis veel suurem ummik ja kõigilt neilt põiktänavatelt tulevad vihased inimesed said ilusti risti peal kokku ja parkisid selle kinni nagu eestlastele kombeks – kui mina ei saa, siis ei saa keegi.
Kuna ilm oli ikka tõesti kuum, siis sai tublidel mundrimeestel sellest suurest aitamisest villand ja nad võtsid oma konditsioneeriga Škodas suuna sõõrikupoe poole. Samas ummik oli ikkagi pikk ja kõht kole tühi, seega vilkurid peale ja läbi ummiku ristmikule ja vasakpöörde rajast paremale. Nii tore, et nad olemas on ja meie kõigi elu turvalisemaks muudavad, mitte nagu päästjad või kiirabitöötajad, keda võiks veelgi koondada – kellele noid ikka vaja.
Aga, et selle reisimemo lõppsõna liialt Eesti korrakaitsijaid ülistavaks ei saaks, siis võtsime suuna vasakule lauluväljaku poole ja sealt edasi Tallinna ringteele. Ring küll pikk, aga vähemalt sõites on mingi jahutus. Möödusime veel paarist patrullist ja kodus me olimegi.
Eva:
Khm-khm, ei saa nüüd küll öelda, et poleks olnud kedagi, kes oleks soovitanud kesklinna vältida ja kohe ringiga minna, aga eks kõrvalt ongi lihtsam sellistele asjadele mõelda kui ise lenksus olles.
Riido:
Üldjoontes oli reis väga vinge, puhkuseks seda siiski ei nimetaks, sest väsimus on suur ja reisist on eraldi puhkust tarvis.
Lõppsõna
Norra tahaks kindlasti tagasi minna, sest ülemine ots jäi meil täiesti avastamata. Küll aga teeks seda tõenäoliselt matkabussiga, kus on soe ja varjuline ning ei pea muretsema ektrseemsemate ilmaolude pärast. Motomatkata võiks järgmine kord kas siinsamal Eestimaal või sõita lõuna poole, kus on kuiv ja soe. Kardaan kikki!