Showing 11 result(s)

Kontoripäevikud #001

Läksin pärast pikka eemalolekut kontorisse. Mul oli puhkus. Siis jäin haigeks: shits and snots. Fun times. Ühesõnaga, pea kolm nädalat mind kontoris ei nähtud. Ja ka täna oli meil naistepäeva auks ettekanded ehk virvendasin töökohal minimaalselt.

Ühel kolleegil õnnestus mul siiski sabast kinni saada. Sest me olime mõlemad naistepäeva ettekannetel. Uuris, kas midagi on muutunud selle koha pealt, kuidas ma kontorisse suhtun. Nope. Same old. Uurisin temalt vastu.

Ta ütles, et tal on väga raske.

Nad olid veidi aega tagasi omale väikse koera võtnud. Mees tahtis koera, naine tahtis kassi. Niisiis tegid kompromissi ja võtsid väikese koera. Ta jagas, et ta ei oleks uskunud, kui haprad pisikesed penid on. Nende oma oli juba teist korda oma jala murdnud. Vaene loom. Kolleeg tundis süüd, sest ta kas on kontoris ega saa oma koeraga kodus olla, teda jälgida ja veterinaari juurde viia või tal on ebamugav öelda, et ta on jälle koera pärast kodus.

Mitte, et ta peaks kogu osakonnale põhjendama, miks tal on vaja kodukontorist tööd teha. Paraku selline pinge tekib, kui ühest küljest ütleb eeskiri, et kontoris peab käima, teisest küljest jagavad tiimiliikmed regulaarselt põhjendusi, miks nad ei saa tulla. Proovi siis öelda: “Ma teen täna kaugtööd.” Punkt. Kõik. Finito. Ei mingit selgitust. On ju kummaline?

Aga ei peaks olema. Sest kui töö saab tehtud, siis mis seal vahet on, kas, kuna, kus ja miks ma olen.

Minu ülemus on mulle öelnud, et on okei, kui ma ainult temale põhjendan. Kuid siiski on ebamugav.

Ja noh, loll on, kes põhjust ei leia.

Minek.

“Minek on kümne minuti pärast. Kolmeteist, kui täpne olla. Kas sa oled valmis?”

Pille tormas alles närviliselt mööda tube ringi, käes kastekann, ja üritas paaniliselt meenutada, mis tal veel tegemata on. Riided said kohvrisse, hügieenitarbed samuti. Kõiksugu juhtmed olid seinast eemaldatud – juhuks, kui vahepeal peaks äikest tulema.

(more…)

Lebensgefährte

Kui kunstisaalis käisin viimati ma võõras linnas,
siis rahva hulgas märkasin üht halli peaga memme.
Picasso maali ees ta üksi seisis pikalt-pikalt,
imetledes pintslitõmbeid tehtud ammu enne

(more…)

To Leo

I saw you sitting in the corner today, panting, smiling, and looking at me. I read somewhere that dogs do not smile naturally. It’s a skill only some of you adopt by observing us, humans. You seem to have picked it up, too. Little do you know what effect it has on people.

(more…)

A Metal Bird

A metal bird makes one last turn
as the final rays of a setting star
glance over its wings
disappearing into the soft milkiness
as light as a lovers’ first kiss
leaving behind a glowing belt of pink.

The night has arrived.
And so have I.

(more…)

What is a tactile screen?

An understandable explanation
Figure 1. Examples of screens.

Screens surround us everywhere. There is the TV screen, the computer monitor, the annoying moving advertisement that takes up the whole wall of the building right next to the bus stop, and the part that we poke daily on our smartphones.

But what is a tactile screen?

(more…)

Translating a poem from a language I do not speak

I had the opportunity to translate a poem for one of my projects (FireFlies). To be fair, we formulated the project in a way that created this opportunity. I adore writing little rhymes and poems myself and wished to try translating the work of others.

The only obstacle was that the original poem was in Old Dutch and I was very far from being proficient in Dutch. In fact, I only knew a couple of elementary words, such as please and thank you and how to ask for a marshmallow.

(more…)

The Wildflower

In the middle of a vast field of greenery grew a bedazzling lone Wildflower. She was born deep in the ground.

“I am so lonely. The grass is so tall, and I am so small. I wish someone noticed me… I wish I had someone to talk to…”

(more…)