Kui kunstisaalis käisin viimati ma võõras linnas,
siis rahva hulgas märkasin üht halli peaga memme.
Picasso maali ees ta üksi seisis pikalt-pikalt,
imetledes pintslitõmbeid tehtud ammu enne
Tasakesi lähemale hiilis taadikene,
kaenlas kandes tooli, millel puhata saaks jalga.
Käe ta vaikselt tasahilju ümber mässis memmel
Teineteisel toetudes nad seisid. Ma ei salga,
süda sees mul härdaks kiskus, pisar tuli silma,
vaadates kaht väikest vanainimest seal seismas nõnda.
Minagi kord samamoodi elada siin ilmas
tahaksin, et oleks Lebensgefährte mul endal.
Läksin juurde, ütlesin, et armsad näevad välja.
Abielus juba olevat poolsada aastat.
Koos nad näinud õnne ja ka kurbust, küllust, nälga,
aga ikka läbi elu kahekesi sõudvat.
Kunstisaali läksin mina kunsti imetlema,
aga kunstist kaunimaks said hallipäised nemad.
[10.04.2019]