“Minek on kümne minuti pärast. Kolmeteist, kui täpne olla. Kas sa oled valmis?”
Pille tormas alles närviliselt mööda tube ringi, käes kastekann, ja üritas paaniliselt meenutada, mis tal veel tegemata on. Riided said kohvrisse, hügieenitarbed samuti. Kõiksugu juhtmed olid seinast eemaldatud – juhuks, kui vahepeal peaks äikest tulema.
Sohver haaras lõviosa kodinatest ja suundus autosse. Ta paigutas kohvri pagasnikusse ja moonakoti tahaistmele. Kell oli juba 4:53 ja ta oli lubanud Pauli auto peale võtta kell 5:00. Ta oli aja öelnud varuga, sest metsateel liigub loomi, eriti varahommikul, ja ta ei tahtnud kihutada. Sellegipoolest tundis ta rinnus ärevust paariminutilise hilinemise pärast. Paul oli punktuaalne inimene ja tõenäoliselt seisis väravas juba mõned minutit enne kella viit, et Sohver ei peaks tema järel ootama.
Sohver keeras süüte sisse ja sõitis otse ukseauku. Ta astus töötava mootoriga autost välja ning kõndis paar trepiastet üles, et vaadata, kuhu Pille nii kauaks jääb. Kuid Pille kohmitseski juba korteriukse vahel, keeras selle lukku ja tõttas trepist alla. Sohver tegi talle autoukse lahti ja Pille lendas tahaistmele nagu keravälk läbi paokile ununenud akna.
Sohvril oli selja taga magamata öö. Neil kõigil oli. Katsu sellises läpatises magada. Kuid sohvri magamatus oli vindi võrra halvemate võimalike tagajärgedega kui reisijate oma. Sohver tappis raadiokanaleid, et leida midagi, mis meele erksana hoiaks. Tahh tahh tahh, muljus ta pöial roolil asuvat nuppu. Tahh tahh tahh. Kell oli täpselt selline, et iga raadiokanal otsustas mängida oma hommikuprogrammi, mis koosnes üldjuhul kahest mulisevast inimesest ja ei olnud sugugi see, mida Sohver parasjagu ihkas.
Sohver heitis pilgu tahavaatepeeglisse. Pille magas tagaistmel. Sohver kiikas kõrvalistmele. Ka Pauli silmad olid kinni ja alalõug lõdvalt rippu. Sohver ohkas ja liikus edasi läbi raadiokanalite.
Mõne aja pärast tuli Sohvril janu. Ta oli enne sõitma hakkamist pannud suure veepudeli otse kõrvalistuja istme taha nii, et tal piisanuks vaid sõidu ajal käsi tahapoole sirutada ja pudelikork olnukski ta sõrmede vahel. Sohver küünitas käe tahapoole. Ta sobras ja sahmis, aga ei tundnud kuskil pudelit näppu jäävat. Pille oli ehk tagaistmel majandanud ja pudeli teisale pannud? Või loksus raske pudel mõnd kurvi võttes oma määratud positsioonist ära?
Pille magas alles ja Sohver ei tahtnud teda äratada. Niisiis limpsas Sohver keelega üle huulte ja kannatas janu edasi.
Pille ärkas vahetult enne järgmist linna. Esimene asi, mida ta silmi lahti tehes kuulis, oli Sohvri “Palun ulata mulle see suur pudel vett. Ära korki lahti tee.”. Vastumeelselt ulatas ta Sohvrile pooleteiseliitrise karboniseeritud vee, kaheldes, et too sõidu ajal joomisega hakkama saab. Muidu veel, aga nii suure pudeliga, millel kork alles kinni?
Sohver pani pudeli reite vahele ja hakkas ühe käega korki lahti sussutama. Pudel oli autos rappunud ja ta ei tihanud seda kiirelt pealt keerata. Selgita siis tanklas, miks kogu hargivahe märg on. Millimeeterhaaval keeras Sohver korki ja iga nõksakaga vabanes pudelist sisisevat gaasi. Ta lasi mõlemad käed roolist lahti ja kergitas täis pudeli huultele. Pole teada, kas Pille ei näinud seda manöövrit või lihtsalt otsustas seda mitte kommenteerida, kuid tagaistmelt kostus vaikus.
Kui nad linnapiiri ületasid, hakkas Pille tagaistmelt näksimist pakkuma. “Kas te sooviksite porgandit? Aga saiakesi? Vahest rummipallikesi?” Sohver oleks hea meelega midagi põske pistnud, aga kuna nad olid linna vahel, ei olnud tal selleks palju võimalust. Ringteid on ka nii paganama palju üksteise järele tikitud. Katsu sa siis ühe käega kreemisaia näost sisse ajada ja teisega vallatuid kurve vallutada. Sohver oleks eelistanud, kui Pille oleks mokapoolist pakkunud tühjal ja sirgel maanteel, kus autojuhil tegemist vähem. Kuid maanteel Pille magas. Küllap ajas linnasisene keerutamine ta üles.
“Kui siit otse minna, siis me jõuame keskusesse, aga sa pööra õige paremale. Ma mäletan, et paremalt läks sirgem tee. Lihtsam sõita,” juhendas Paul aeglaselt ja hajameelselt.
“Ära õpeta teda! Tal on oma masin olemas, mis ütleb, kuhu minna. Sina ei tea ju, mis siin vahepeal muutunud on. Neid tänavaid ei olegi enam,” turtsatas Pille vastu, lõigates poole pealt Pauli jutule sisse.
Aga Sohver ei kuulanud kumbagi. Lasi ainult sõnadel ühest kõrvast sisse ja teisest välja minna. Tal oli tõepoolest “uhke masin”, mis ütles, kuhu minna, ja kuigi talle meeldis pakkuda Paulile võimalust oma mälestustes konnata, oli lõplik sõna siiski Sohvri nina ees oleval digitaalsel kaardirakendusel. Kuigi ka too eksis mõnikord.
“Las Paul juhendab,” kostis Sohver mokaotsast.
“Sa pöörad liiga järsult! Mul läheb süda pahaks!” kurtis Pille tagaistmelt.
“Vaata esiaknast välja kaugusesse, see aitab,” vastas Sohver. Ta kiikas peeglisse ja nägi, kuidas iivelduse üle kurtev Pille pilgu telefoniekraanile suunas.
“Ja ära vaata ekraani. See ajabki südame pahaks.”