Nägin unes, et posu pakse kodurotte oli tuulutusrežiimil oleva akna kaudu mu üürikorterisse roninud. Neid oli julgelt vähemalt kümmekond, vahest isegi paarkümmend. Istusivad nemad ilusti minu kodukontori töölaua all minu isikliku rotipuuri peal ja sees. Olid teised üsna kopsakad ja ilmselgelt hea toidu peal olnud. Ega vist pealinnas prügipuuduse üle kurta saagi. Ilmselgelt olid nad kellegi kodurottidest alguse saanud, sest värvitoonid ja markeeringud olid täpselt nagu kodustel närilistel. Ainus viga oli, et neil oli kõhu alt karv tükkidena ära kukkunud, nagu kannatanuks kärntõve või mõne muu vastiku nahahaiguse käes.
Tol hetkel oli mu peas täpselt neli muret. Esiteks, kuidas ma kõik need rotid oma korterist välja saan? Teiseks, ega see karva eemaldav tõbi minu rotile ei nakka? Kolmandaks, ega mõni neist külalisrottidest pole jõudnud minu kodurotti seksutada? Ja neljandaks, milline neist paarikümnest ringi siblivast paksukesest on üldse minu rott?
Esimene mure oli lihtsalt lahendatav, sest osad rotid olid piisavalt targad, et ise tuldud teed tagasi minna. Nood jooksid vutt-vutt-vutt üle elutoa põranda koerapuuri taha, mida nad kasutasid hüppelauana lahtise aknani jõudmiseks. Tõmbasid end mööda aknaliistu üles, pugesid prao vahelt väljapoole ja libisesid mööda klaasi alla nagu liumäest. Mõne eksinu sain poolelt teelt kätte ja poetasin ise akna vahelt välja.
Ülejäänud rotid paistsid liiga laisad, et viitsiks end üldse liigutada. Võtsin neil ühekaupa natist kinni ja tõstsin keset elutoa põrandat ühte hunnikusse. Nad tundusid seal ilusti koos püsivat, aga panin nii igaks petteks koera neid valvama, kuniks ma kõik rotid kokku kogunud olen. Kui ma korraks selja pöörasin, kostus hunniku juurest krõmpsatus. Tagasi vaadates selgus, et koer oli asjast valesti aru saanud ja otsustanud karjatamise asemel rotte hoopis delikatessroa pähe pruukida.
Umbes samal hetkel osutus üks rott hoopis nooreks puna-valgekirjuks kassiks ning siis heliseski äratuskell. Oma rotti ma ei leidnudki.
Muidu oleks see unenägu võinud jäädagi üheks paljudest värvikirevatest alateadvuse vingerpussidest mu elus, aga saatuse tahtel kaevas koer hommikuse jalutuskäigu ajal meie kortermaja kõrval oleva põõsa alt välja külmunud roti laiba. Ilmselgelt on ainuõige järeldus see, et ma näen unenäos tulevikku ja peaksin end edaspidi nimetama selgeltnägijaks.
