Kevad algas linnavalitsuse teatega: “Ühistud, kontrollige oma katuseid. Kajakate pesi on lubatud lõhkuda ainult enne pesitsushooaega. Pesi on vaja eemaldada, sest poegi kaitsevad kajakad on inimeste ja loomade vastu agressiivsed.” Kes on jalutanud vanemate paneelmajade piirkonnas Musta- või Lasnamäel teab, kui palju erinevaid linde seal leidub – kõik omamoodi kisendamas, pasandamas ja haigusi levitamas.
Meie majas ei tundunud kajakatega probleemi olevat. Maja on ehitatud L-kujuliselt ja minu korteri rõdu avaneb teise majapoole katusele. Seetõttu on mul lihtne märgata aeg-ajalt katusel taidlevaid üksikuid vareseid, varblasi ja tihaseid. Ükskord lendas varesesulg tuuleiiliga mul aknast mööda rõdule ja otse pihku. Too on praegugi alles – lillevaasis kõrreliste kõrval.
Igatahes, nagu öeldud, siis meie majas ei tundunud kajakaid olevat.
Kuni ühel hommikul äratas mind kajakakisa. Häältest oli kosta, et tegemist on perega, sest üks räuskas kiledamalt kui teised. Väikesel kajakapojal polnud veel häälemurret olnud.
Need ei olnud meie maja kajakad või kui, siis pidi poeg üles kasvama maja teises otsas, aga ma ei usu seda, sest teades, kui valjud kajakad on, oleksin ma sealt ta kisa kindlasti kuulnud. Lisaks oli poeg suur volask, kes oskas juba lennata. Mõnikord taidles ta maja kõrval parklas või muruplatsil, narrides rihma otsas jalutavaid penisid.
Kuidagi oli see kajakapere igatahes leidnud tee meie katusele ja tegid siin nüüd hommikuti lärmi. Tundus lausa, et see oli nende hommikusöögirestoran, sest ülejäänud päevast ma neid ei kuulnud. Vaikus valitses ka hetkedel, kui ema käis merelt kala püüdmas. Kui ta aga tagasi jõudis, nõudis kajakapoeg valjusti kisendades näljasele kõhule täidet.
Taoline varahommikune söögirituaal oli äärmiselt ebameeldiv minule, kes ma ei soovinud sumedatel suvehommikutel kell viis ärgata. Päris mitmele päevale tuikusin vastu vihasena, sest mu äratuskellaks oli olnud ebameeldiv kajakakisa. Laulaks nad siis vähemalt ilustigi…
Ei olnud ka suurt midagi, mida oleksin saanud ise teha, sest nende staabiks ei olnud mitte minu rõduesine katuseosa, kust ma oleksin võinud nad minema peletada, vaid kõige kõrgem katus, kuhu mul ligipääs puudus, veel enam päeva varastel tundidel ja hommikumantliga.
Õnneks oli seda tralli vaid paar nädalat vahelduva eduga, kuni kajakapoeg oli suuremaks sirgunud ja suutis kaugemale lennata. Pärast seda pole ma neid enam kuulnud-näinud ja mõned nädalad valitses rahu.
Kuniks katuseserval otsustas hommikust planeerimiskoosolekut pidama hakata varesepere! Taaskord oli aru saada, et üks kuldsest triost on beebi, sest tema hääl oli kiledam. Kui teised kaks lasid kuuldavale madala tämbriga kraakse, siis tema vokaal alles ootas puberteeti.
Taaskord kostus nende koor varastel hommikutundidel. Taaskord ei saanud ma magada. Taaskord olin ma kuri. Kuid seekord tegid nad aega parajaks minu rõdu ees oleval katuseeendil, otse minu nähtavuses.
Mõtlesin mitmel hommikul, et lähen ja viskan midagi nende suunas, et neid minema peletada. Oleksin isegi katusele roninud, kui oleks viitsinud midagi selga panna. Teisalt kartsin, et varesed on targad linnud ja neis võib tekkida kättemaksuiha. Kes teab, kus nad mulle pärast kambaka teevad ja silmad peast nokivad. Niisiis jäid hommikused vihased mõtted vaid mõteteks.
Eile hommikul oli varesepere taaskord platsis. Nende õnneks olin nii väsinud, et ei jaksanud kisa peale voodis istukilegi tõusta. Keerasin hoopis külge ja magasin todisedes edasi.
Unes nägin aga, kuidas tõusin voodist püsti, ise püha viha täis. Läksin rõdule ja võtsin sealt kivi, mille lennutasin uhke kaarega vareste suunas. See ei hirmutanud neid. Nad isegi ei kõssanud. Võtsid hoopis kivi noka vahele ja lennutasid selle minu rõdule tagasi, silmis peegeldumas ürgne tarkus, julgus ja enesekindlus.
Kui ärkasin, olid varesed kadunud.